Achilleuse kõõlus on küll keha kõige võimsam ja suurem kõõlus, kuid paraku on ta ka kõige enam korduvate vigastuste allikas. Achilleuse kõõluse sagedasemad vigastused on venitused, kõõluse ja limapauna põletikud ning rebestused. Enamlevinuimat neist nimetatakse kannakõõluse tendinoosiks. Antud juhul on tegemist kroonilise põletikuga achilleuse kõõluses, mille tulemusel kõõluskiud taandarenevad ning toimuvad ka muutused kannakõõluse struktuuris.
Kannakõõluse tendinoosi näol on tegemist reaktiivse protsessidega kannakõõluses. Tegemist on reeglina ülekoormusvigastusega, mis on enamlevinud eelkõige jooksu- ja hüppealadel.
Kannakõõluse tendinoosi seisundi sümptomiteks on valu sääre tagaosas kannakõõluse piirkonnas. Ägeda põletiku korral võib lisanduda paistetus ja esineda punetust. Haiguse algfaasis tekib reeglina lokaalne valu pärast mõneajast pingutust. Põletiku süvenedes võivad tekkida liited ja sellest tingituna väheneda ka jala liikuvus hüppeliigese piirkonnast ning jalale toetumine võib olla häiritud. Haiguse pikaajaline kestvus ja hilinenud ravi võib viia kannakõõluse rebendini.
Kannakõõluse tendinoosi enamlevinuimaks põhjuseks on pikaajaline ülekoormus, ebasobivad jooksujalanõud, vale tehnika, treenimine liiga kõval pinnasel.
Kannakõõluse põletiku diagnoositakse üldjuhul iseloomulike sümptomite järgi (nt katsumisel või jalalaba enda poole tõmmates on kannakõõlus valulik). Kannakõõluse katsumisel võib leida ka tekkinud paksendeid, mis viitavad haiguse muutumisele krooniliseks. Haigusseisundi hindamisel kasutatakse vajadusel lisauuringutena ultraheli ja/või magnetresonantstomograafilist uuringut.
Kannakõõluse tendinoosi väljakujunemise algfaasis on esmased ravivõimalused koormuse vähendamine, jalanõus kannaaluse kõrgenduse (ca 6 – 8 mm) kandmine. Terapeutilistest harjutustest toovad leevendust erinevad säärelihase venitus- ja eksentrilised harjutused.
Haigusest kiiremaks paranemiseks kasutatakse ka põletikuvastaseid ja valu vähendavaid ravimeid (tabletid, kreemid-geelid) ning erinevaid füsioteraapilisi protseduure (ultraheliravi, laserravi, lööklaineravi, magnetravi jt). Pikaajaliste ja raskemate haigusjuhtude puhul rakendatakse kirurgilist ravi, millega vabastatakse kõõlused tekkinud liidetest.
Operatsiooni puhul parima ravitulemuse saamiseks ja täielikuks paranemiseks tuleb järgida väga täpselt arsti antud juhiseid. On oluline, et operatsiooni järgselt alustatakse ravivõimlemisega esimesel võimalusel, mis aitab taastada hüppeliigese liikuvuse operatsiooni eelsele tasemele. Treeningutega võib alustada, kui hüppeliigese liikuvus on täielikult taastunud ja ka teisi kaebusi ei esine.
Kannakõõluse tendinoosi ennetamisel on oluline jälgida, et treeningu eel tehtaks alati korralik soojendus, regulaarselt venitataks säärelihaseid, treeningkoormus oleks optimaalne ja koormuse kasv mõõdukas, kasutataks jalatüübile sobivad jooksujalanõusid, pinnas, kus harjutatakse on pehme.