Tartu rattamaraton on oma olemuselt segu maastikusõidust ja maantee grupisõidust, kus edukas distantsi läbimine eeldab mõlema ala tehniliste oskuste ja taktikaliste teadmiste valdamist. Järgnevalt anname mõningad näpunäited, kuidas maratoniraja läbimisega tehnilis- taktikaliselt paremini toime tulla ja mida erinevates rajalõikudes enda ja teiste säästmiseks silmas pidada.
Neile, kes sõidavad eesmärgiga võimalikult kõrget kohta saavutada on kahtlemata oluline edukas start ja hea positsiooni saavutamine rollerirajale jõudmisel, sest senised sõidud on näidanud, et esimene suurem ratturite grupeerumine toimu just selleks hetkeks ning suuremas grupis rollerirajale jõudes on võimalik mõned kilomeetrid stardipingutusest taastuda. Samas tuleb grupis hoida positsiooni, mis võimaldaks ette liikumist enne metsavahele keeramist, sest järgnevatel Matuni kulgevatel üha kitsenevatel ja vihma korral libedamaks muutuvatel metsa ja põlluteedel kipuvad suured grupid juba väiksemateks seltskondadeks lagunema. Ka positsiooni parandamine on nendel teedel kasinate mõõdasõidu-võimaluste tõttu raskendatud. Isegi kui jõudu tundub jaguvat, ei tasu siin meeleheitlikult hakata kõikvõimalikke teid pidi mööda trügima.
Peale Matut järgnevad tõusud Harimäele, kus leidub ka laiemaid teelõike ning kui tundub, et liigute kehva stardi tõttu enda jaoks liialt aeglases grupis, siis avaneb just siin võimalus positsiooni parandamiseks. Peale teist tõusu harimäele saabub pikk laskumine ning paarkümmend kilomeetrit valdavalt laiemaid kruusateid, kus sõitmine sarnaneb tehnilis-taktikaliselt maantee grupisõidule. Antud lõik on sobiv ka eelnevast intensiivsest osast taastumiseks ja energiavarude täiendamiseks. Samas tuleb olla tähelepanelik ja jälgida grupis sõitmise põhireegleid: jälgi enda ees toimuvat, väldi äkilisi liigutusi, hoia piisavat pikivahet ning grupi ees vea ühtlase hooga ning vaheta alati tuule poole.
Pikk kruusateede osa lõppeb tõusudega Linnamäele ja Meegaste mäele – kui sul on tõusudel raskusi, siis püüa enne tõusu algust grupi ette liikuda, et oleks võimalus rasketel hetkedel veidi järele anda ning laskumise ajaks (kus grupis ja üksinda liikumise kiiruste vahe on märkimisväärne) gruppi jääda. Peale Meegastemäge (43 km) algavad juba tõsisemad maastikulõigud, mis kümmekond kilomeetrit on pigem laskuvad, kuid 53-57 km toimub valdavalt tõusmine raja kõige tehnilisemal lõigul – siin toimub tavaliselt ka suurem gruppide lagunemine ning kasulik on sellele lõigule tulla grupi ees, et mitte vähem-osavate või kukkujate taha toppama jääda. Maastikul sõites tuleks liikuda rohkem tagaratta kohale, mis tõusudel tagab tagaratta parema haakuvuse ning laskumistel ratta parema juhitavuse. Samuti tuleks hoiduda kogu keha raskusega sadulale toetumisest ehk osaliselt peaks keha raskus toetuma jalgadele- see tagab stabiilsema asendi ja ratta parema veeremise ebatasasel pinnasel. Poristel ja mudastel lõikudel tuleks lisaks taha liikumisele vähendada survet juhtrauale ehk lasta esirattal endal leida tee läbi muda. Oluliseks oskuseks enda ja ratta säästmisel maastikul on õigeaegne käiguvahetamine – tuleb jälgida eesolevat rada ning vahetada käik kergemaks enne, kui tõusul täie jõuga pedaalidele vajutades selleks vajadust tunned. Pinge all ketiga käiku vahetades kipuvad käigud üle andma ning ketid purunema.
Peale raskeid tõuse maastikul järgneb valdavalt laskuvad kruusateed, kus on võimalik taas grupis sõita ning valmistuda Palu TP järgnevateks liivasteks metsateedeks (66-73 km), mis koostöös kuhjuva väsimusega võivad tekitada muutusi gruppide koosseisudes. Järgnevad kruusased lõigud läbi Hellenurme, kus tuleks sööki ja jooki tarbides ning kaassõitjate tuulevarju kasutades valmistuda 81-st kilomeetrist algavaks liivaste tõusude ja mõingate mudaaukudega vürtsitatud lõpuaosaks, mis kulmineerub finišiga raskelt veereval saepurul.
Ohutut ja meeldivat Elvasse jõudmist!
Teksti valmis koostöös Indrek Rannama ja TLÜ Terviseteaduste ja Spordi Instituuduga