Teleriekraani ees põnevat jalgpallilahingut vaadates, spordivõistluste stardis oodates või finišis konkurendile ära tehes on igaüks tundnud adrenaliini soontesse voolamas. Millega on tegu ja kuidas see inimest mõjutada võib, sellest kirjutab Tallinna ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktor Kristjan Port.
Adrenaliin on hormoon ja selle nimi tähendab tõlkes „neerude peal” (USA-s ka epinefriin).
Aine pälvis sajand tagasi tähelepanu, kui katseloomadele süstiti neerudepealsest koest ekstrakti. Teame mida katseloomad nn adrenaliinisüsti all tajusid – meel ergastub, pulss ja vererõhk tõusevad ning kehas kasvab füüsilisele tegutsemisele sundiv rahutus. Füsioloogid iseloomustavad olukorda otsustamispingena – kakle või pane jooksu.
Hormoonid on keemilised signaalid (kreeka keelest tõlgituna ajend või sund), mis käivitavad, peatavad või muudavad rakus toimuvaid protsesse. Eri rakud võivad samale hormoonile erinevalt reageerida. Keerukate seoste süsteemis kasutusel olevad imeväikesed kogused on põhjuseks, miks kehaväliste hormoonide manustamine on brutaalne ja ohtlik sekkumine.
Tuntuimaks adrenaliini vabastavaks emotsiooniks on hirm. Reaalaselt tajutud või mõtetes sündinud erutuse allikas käivitab kaks protsessi: üks on närvisüsteemi kiire reaktsioon ja teine, aeglasem, käivitab hormoonide, sh adrenaliini vabanemise. Tõus algab viitega, saavutab siis maksimumi ja hakkab mõne aja pärast kiiremini või aeglasemalt lahtuma, sõltuvalt keha seisundist.
Lihtsalt öeldes on adrenaliin kehale erutava toimega keemiline sõnum, aga tegelikult tähendab see palju enamat. Tuleb mõelda hingamistoru ja veresoonte seinte elastsust ja läbimõõtu reguleerivatele silelihastele, südamelihase, skeletilihaste ja rasvkoe rakkudele – adrenaliinil on rohkem sihtmärke, aga siintoodu näitel saab aimu töise stressi või sportimisega seotud erutuse juhtimisest.
Hingamisteed avarduvad, kui lihased lõtvuvad, ja paraneb hapnikuga varustatus, samas veresoonte seinad pingestuvad, mis tõstab koos südame töö aktiveerimisega vererõhku ja parandab lihaste verevoolu. Lihastes käivitub süsivesikute varudest glükoosi vabanemine.
Glükoosi saab kasutada energiaallikana kiireks füüsiliseks tegutsemiseks, enne kui vereringe ja hingamine jõuavad piisavalt aktiveeruda, st anaeroobseks tööks. Paralleelselt vabanevad rasvkoest rasvhapped vereringesse. Sisuliselt valmistab adrenaliin keha ette füüsiliseks tööks (viib stardieelsesse seisundisse).
Probleemiks on samu protsesse käivitav sotsiaalne stress, mis kergitab vajaliku lihastetööta vererõhku, koormab südant, ladestab rasvhappeid veresoontesse ja põhjustab närvilist olekut koos kasvava magusaisu (keha arvab endiselt, et kohe läheb tööks ja on vaja energiatihedat toitu) ja sellega kaasneva kaalutõusuga. Peagi asendub erutus järgneva pidurdusega, depressiooniga. Erutuse ja tuju langus on väike ning mööduv, kuid võib sarnaneda kliiniliselt diagnoositud depressiooniga, mille käivitamise üheks mehhanismiks on krooniline stress. Oht on ka enne võistlust läbi põleda, kui stardi eel on varase erutumise tõttu reaalse pingutuse ajaks juba pidurdavad protsessid käivitunud.
Kas adrenaliinihulka saab mõõta?
Kehas vabaneva adrenaliini kogused on väga väikesed, mis teeb mõõtmise kalliks ja tavaelus ebapraktiliseks. Teisalt saab adrenaliiniga seotud erutuse kulgu hinnata ennast jälgides ning õppida vajadusel seda ennetama ja end rahustama.
Lugu on avaldatud ajakirjas Sport aprill 2015 numbris.